Soovoliniku märgukirjast tööportaalidele

Viimastel päevadel on meedias tähelepanu alla sattunud tööportaalid. Põhjuseks võrdõigusvoliniku saadetud märgukiri tööportaalidele. Viidatakse sellele, et sobivate kandidaatide valimisel ei tohiks kasutada tööportaalide
andmebaasides otsingufiltreid, mis võimaldaks sobivaid kandidaate eelkvalifitseerida isikuandmete alusel.

Küsime antud teema kohta arvamust Meti Personaliabi OÜ juhatuse liikme ja tegevjuhi Tiit Kruusalu käest.

Milline on teie seisukoht antud küsimuses?
Kas teie leiate, et selline eelkvalifitseerimine diskrimineerib tööotsijaid? 
Milline on reaalne olukord tööandja silmade läbi?
Kas ja kuidas teie hinnagul reageerivad tööportaalid antud ettekirjutise osas?

Minu hinnangul on soovolinik lähtunud valest eeldusest, justkui oleks tööandjal haiglane huvi töölekandideerija eraelu vastu ja sedasama eeldust on ka meie kabinetiteoreetikutest elukauged seadusetegijad ning valitsejad edukalt kultiveerinud. 
Tegelikult huvitab tööandjat, et ta juba esimesel katsel leiaks töötaja, kes on motiveeritud ja suuteline tööd tegema. Selle väljaselgitamiseks ei piisa sugugi ainult soovoliniku poolt kitsendatud tingimustest, milleks on tema märgikirjas toodud haridus, oskused, teadmised ning töökogemus. 
Stereotüüpide väljakujunemine on tagajärg, mitte põhjus. Võtame näiteks kõige levinuma stereotüübi, nagu tööandjad väldiksid väikelaste vanemaid. Julgen väita, et enamikku tööandjaid ei huvita töötaja lapsed, vaid see, kui palju töötaja puuduma hakkab või on ta osanud oma lastehoidmise ära korraldada. Sellest lähtuvalt tuleks minu hinnangul tööportaalide otsingufiltrite võimalusi hoopis laiendada, et iga kandidaat saaks võimaluse näidata, kuidas ta on stereotüüpseid riske enda puhul vähendanud. See näitaks kandidaati palju paremas ja ettevõtlikumas valguses. 
Väheusutav, et soovoliniku soove järgides otsingufiltrite kasutamise lõpetamine eelvalikute tegemisel muudaks automaatselt tööandjapoolseid väljakujunenud stereotüüpe. Seda teeb ikkagi elu ise. Usun, et tööportaalide otsingufiltrite kaotamine või nende võimaluste piiramine tooks kaasa palju pikema värbamisprotsessi, sest värbajad peavad kohtuma palju rohkemate inimestega ja tekib rohkem ebaõnnestunud valikuid, mis tulevad välja alles katseaja jooksul. Pole vaja selgitada, mis mõju avaldavad pikad ja korduvad värbamisprotsessid tootmisele ja majandusele tervikuna- see on järjekordne hoop ettevõtlusele. Kuna avalikult enam töö tegemise seisukohalt vajalikke otsingukriteeriume rakendada ei tohi, siis tõenäoliselt muutuvad tööportaalid suhteliselt kasututeks ja senisest veelgi rohkem hakatakse avaliku värbamise asemel kasutama isiklikke tutvusi.
Ei vaidle vastu, et väikelaste vanemad, eakad ja paljud teisedki on rohkem haavatavad ning nad vajavad teistest rohkem kaitset. Paraku on hakatud probleemi lahendama valest otsast, pannes risikgruppide eest sotsiaalhoolekande kohustuse tööandja õlule. Riiklik „hoolimine“ ei tohiks tähendada seda, et kui koormus on tööandja peale lükatud, siis ongi teema lahendatud. Praegu, valimiste eel erakondade valimislubadusi vaadates paistab, et raha on tegelikult Eesti riigil nagu raba. Osa sellest võiks kulutada näiteks täiendavatele vajaduspõhistele lastetoetustele, mis võimaldaks reaalset turuolukorda arvestades  lapsevanemal palgata nohusele väikelapsele hoidja. Aga see on juba prioriteetide ja soovimise küsimus. 
Minnes tagasi töölesoovijate eelkvalifitseerimise juurde, siis enne sarnaste märgukirjade kirjutamist tuleks tunnistada tööandja tegelikke teadmisvajadusi, mitte tembeldada meelevaldselt tööandja asjakohane huvi „tööga mitteseotuks ja põhjendamatuks“. Sellest lähtuvalt tuleks alustada märgukirjade asemel tööandjate teadlikkuse tõstmist, et nad oskaksid „keelatud“ küsimusi esitada lubatud viisil. Näiteks, et majahoidja värbamisel ei küsitaks: „Mitu last ja kui vanad nad teil on, kas teie tervis on korras?“ Eelistaksin lugeda märgukirja, kus õpetatakse tööandjat küsima: „Töö tegemisel tuleb järgida KOV poolt kehtestatud heakorraeeskirju. Kas sellest lähtuvalt on teil võimalik jõuda tööle igal hommikul enne lasteaedade avamist? Kas olete valmis füüsiliseks tööks ja kiiresti reageerima muutuvatele ilmaoludele? Kas katuseräästas vihmaveerennide puhastamine on teile jõukohane?“ 
Medali teine pool oleks see, et ka tööotsijad peaksid juba CV- d teele saates oskama senisest paremini  hajutada võimaliku tööandja stereotüüpseid kartusi, pöörates oma „riskikohad“ tugevuseks. Tööle kandideerimise oskuse peaks tänapäeval saama kaasa juba gümnaasiumi lõpetades, paraku ei õpetata seda ka magistritele. 
Hakkaks parem tegelema põhjustega, pakkudes administratiivsete käskude- keeldude asemel toimivaid lahendusi.      

Tiit Kruusalu
METI personaliabi OÜ 
juhatuse liige
www.metiabi.eu
+372 50 77 419